Hõbe on kulla kõrval inimestele üks tuntumaid väärismetalle. Ta on habras, pehme ja plastne. Hõbedat hinnatakse enim selle dekoratiivse ilu poolest, kuid see on samuti väga hea elektrijuhtivusega. Võrdleva defitsiidi, särava valge värvuse, elastsuse, elastsuse ja atmosfääri oksüdeerumiskindluse tõttu on hõbedat pikka aega kasutatud müntide, kaunistuste ja ehete valmistamiseks.
Hõbeornamente ja -ehteid on leitud 4000 aastast eKr pärinevatest kuninglikest haudadest. Teadlased on pidanud tõenäoliseks, et kulda ja hõbedat kasutati rahalisel eesmärgil juba eKr. kõigis India ja Niiluse vahel asuvates riikides.
Sarnaselt kullale seostatakse hõbedat külluslikkuse ja rikkusega. Öeldakse, et hõbe peegeldab inimese hinge ning aitab meid näha viisil, kuidas teised inimesed meid näevad. Sümboolselt arvatakse, et hõbejuveel tähistab lootust, tingimusteta armastust, hellust, lahkust ja tundlikkust. Traditsiooniliselt tähistatakse 25. pulma-aastapäeva hõbepulmadena ning abielupaarile kingitakse selle puhul just nimelt hõbeesemeid.
Hõbeda ajalugu
Hõbe kuulus seitsme antiigi metalli hulka, mis olid inimestele teada ja mille avastamine on ajaloos kaduma läinud. Nende seitsme antiigi metalli hulgas oli lisaks hõbedale veel kuld, vask, tina, plii, raud ja elavhõbe. Kuna hõbedat leidus looduses puhtal kujul, siis kasutati metalli primitiivset vormi just nimelt rahana, mitte lihtsa vahetusesemena.
Teadlased on umbkaudselt määranud, et hõbe võidi avastada pärast kulda ja vaske 5000 eKr. Hõbedat hakati aktiivselt kaevandama tunduvalt hiljem. Üks kuulsamatest kaevandustest oli rajatud Kreekasse, mis oli aktiivsemalt kasutusel 500-100 eKr. Aktiivsed hõbedakaevandajad olid ka hispaanlased. 16. sajandiks teadsid hispaanlased, et suured hõbedaleiukohad asuvad tänapäeva mõistes Peruu, Mehhiko ja Boliivia aladel. Nii on tänaseni Lõuna- ja Kesk-Ameerika suurimad hõbedatootjad maailmas.
19. sajandi keskpaigas avastati Ameerika Ühendriikides Nevadas suur kogus hõbedat ning 20. sajandini oli USA suurim hõbedatootja maailmas. Ajapikku möödusid aga Lõuna- ja Kesk-Ameerika riigid taas ning 21. sajandi alguseks on suurimateks hõbedatootjateks Mehhiko ja Peruu. Samuti on turule võimsalt sisenenud Hiina, Austraalia ja Venemaa.
Hõbeda proovid
Hõbetoote standarproovid on: 800, 830, 925, 999. Puhas hõbe on prooviga 999, st toode koosneb 99,9% ulatuses hõbedast ning ülejäänud minimaalse osa moodustavad teised metallid. Puhas hõbe on kasutusel müntide, plaatide ja kangide valmistamiseks, mis on kõik mõeldud investeerimiseks.
Hõbeeheteks kasutatakse üldjuhul hõbedat prooviga 925, mis kannab ka nimetust sterling hõbe. Selline hõbe sisaldab 92,5% hõbedat ning 7,5% teisi metalle. Kuna hõbe on väga pehme, siis on teiste metallide lisamine oluline, kuna annavad ehtele juurde vastupidavust. Sterling hõbedast valmistatakse ka hõbenõusid nagu pokaalid, kandikud ja küünlajalad.
Hõbe prooviga 830 leiab kasutust lauahõbeda valmistamisel. Hõbe prooviga 800 ei leia tänapäeval enam nii palju kasutust. Vanasti kasutati just sellist hõbedat erinevate toodete vormimiseks.
Hõbeehted
Hõbe on vähemalt sama populaarne ehtematerjal kui kuld. Sellest valmistatakse käevõrusid, kaelakeesid, sõrmuseid ja veel palju muud. Usutakse, et hõbedal on tervendavad võimed. Seetõttu on neid ammustest aegadest uhkusega kantud.
Hõbeehte soetamisel on oluline teada, et vääral kasutamisel võib hõbe tuhmuda, sellele võivad tekkida plekid ja kriimud. Tuhmumine on tingitud reageerimisest hapnikuga. Küll on aga hõbeehete hooldamine täiesti normaalne ning seda saab teha nii kodus kui ka juveliiri juures või ehtepoes. Koduste meetmete kasutamiseks tuleks hõbeehteid poleerida puuvillast riidelapiga. Samuti on võimalus soetada spetsiaalsed puhastuslapid, mis löövad ehte uuesti läikima.
Kuna hõbe nõuab küllaltki palju hooldust, leiutasid hiinlased Alpaca ehk uushõbeda. Selle koostisosad on vask (55%), nikkel (20%), tsink (20%) ja tina (5%). Uushõbedast ehteid on tunduvalt lihtsam hooldada kui tavalisest hõbedast ehteid. Tihtipeale kaetakse alpaca hõbedast ehted hõbedaga, mis muudab toote vastupidavamaks ja kvaliteetsemaks. Tänapäev on selline kooslus kahest metallist väga levinud. Võrreldes hõbeehtega, on selline sulam ka odavam.